9.10.14

Konservatiivse revolutsiooni võimalikkusest Eestis

Öeldakse, et ihnuskoi maksab topelt. Topelt maksab ka laiskvorst. Just laiskuses tuleb süüdistada riigikogu, kes napi häälteenamusega – pealegi veel Riigikogu absoluutse enamuseta – võttis 9. oktoobri hommikul vastu kooseluseaduse. Loomulikult on tegu hoobiga Eesti demokraatiale, kus rahva arvamusega arvestamise asemel tegeletakse enesekoloniseerimisega. Kuidas teisiti nimetada välismaiste ideede üks-ühele üle võtmist ja leidmist, et need on ülimuslikud sellesama parlamendi valinud rahva seisukohtadest?

* * *

Kuid veelgi enam on tegu laiskusega, sooviga veeretada vastutus teistele. Jüri Adams märkis juba paari päeva eest tabavalt, et „„seadusena vastuvõtmine“ tähendab minu arvates peamiselt seda, et kogu sisuline ja normitehniline töö lükatakse riigikogu järgmise koosseisu peale. Ei oska ette kujutada, et järgneva töö käik võiks minna nii, et praegu vastu võetavat seaduse teksti ei tuleks muuta, võimalik et muuta väga palju, võimalik et muuta tundmatuseni. Eks see kõik saa sõltuma sellest, millised inimesed juhivad seda tööd järgmises riigikogu koosseisus ja kes saab olema justiitsminister.“1
Laiskusel on hind. Soovimata seaduse vajalikkust põhjendada ning käitudes asja skeptiliselt suhtuva rahvaga kui laste või kui kuritegelike äärmuslastega, saavutati olukord, kus seaduse poolt olnud poliitikud ja erakonnad on end täielikult blameerinud ning isegi seadust pooldanud on mokaotsast tunnistanud, et seadust kommunikeeriti kehvasti.
Ja mis veelgi tähtsam – tekkinud on olukord, mida Eesti riigis ei ole olnud viimased 11 aastat – alates septembris 2003, mil toimus rahvahääletus Euroopa Liiduga ühinemise üle. Olukord, kus tõesti on võimalik muuta Eesti senist kurssi, kui konservatiivsed jõud oskavad seda vaid ära kasutada.

* * *

Eeldused selleks on head – esiteks on rahvuslike ja konservatiivsete liikumiste ja ideede tõus nähtav kogu Euroopas. Teiseks, ja see on õigupoolest olulisem – konservatiivne nišš ongi liiga pikalt tühi püsinud. Riigikoguerakondadest võib ju IRL aegajalt teha näo, nagu oldaks traditsiooniliste väärtuste kaitsel, kuid näo tegemine ja konkreetsete sammude astumine on kaks eri asja. Riigikogu välistest erakondadest on muidugi EKRE-l aeg nüüd näidata, et ta on ome nime väärt ja tegutseda.
Kuid kooseluseadusevastase liikumise kesksed kujud on muidugi Varro Vooglaid ja Markus Järvi. Sõltumata sellest, mida neist arvata, tuleb müts maha võtta meeste võime eest mobiliseerida suur osa Eesti elanikkonnast, kasutades ühte konkreetset teemat ja selget sõnumit ning levitades seda kõigi moodsate vahenditega. Kui see pole konservatiivne revolutsioon – või vähemalt selle ettevalmistamine – siis ma ei tea, mis oleks.
Kolmandaks mängis riigikogu ise kõik trumbid oma vastastele kätte – rahvasaadikud võivad ju naiivselt arvata, et on oma käkaskaela tegutsemisega suutnud kooseluseaduse teemana päevakorrast maha võtta,2 kuid toimumas on vastupidine – kooseluseaduse vastu võtmisega muudeti ukse ees olevad riigikogu valimised kooseluseaduse-valimisteks.
Midagi lollimat on käesolevas julgeolekupoliitilises olukorras raskem ette kujutada, kuid tõsi on ka see, et riigikogul ei olnud valikuid. Eks seda näitab nii kooseluseaduse hääletusel toimunud häälte suhteliselt võrdne jagunemine kui ka tõsiasi, et päris paljud saadikud jäid hääletusest sootuks kõrvale.
Muidugi näitab riigikogu valikute puudumine seal esindatud erakondade lühinägelikkust ning rahva alahindamist ja oma valijatest võõrandumist – poliitikud panid end olukorda, kus nad seisid silmitsi ainult halbade valikutega. Ning ka tulemus sai olla ainult halb. Halb muidugi riigikoguerakondadele – hääletades seaduse poolt, anti käest initsiatiiv ning astuti võõrale lahinguväljale, kus võitlus käib vastase reeglite kohaselt. Palju õnne!

* * *
 
Nüüd sõltub kõik vastasleeri oskusest panna teema enda kasuks tööle. Eeldused on head – rahva tähelepanu on olemas, teema kütab kirgi ja igaüks oskab sellega suhestuda. Oskuslikult tegutsedes on Eesti elanikel tõesti esimest korda 11 aasta jooksul suunata meie riigi areng senisest teistsugusele rajale.
Ütlen meelega „Eesti elanikud“, sest traditsioonidele toetuv ning liberaalseid lääne mudeleid mitte nii tõsiselt võttev Eesti oln kindlasti palju meeldivam keskkond ka siinsetele venelastele.
Konservatiivne revolutsioon võib tõesti teostuda – viimastel nädalatel peetud esimene vaatus tõestas, et tõesti on võimalik panna moodsad vahendid, moodne retoorika, moodne kampaaniatöö traditsiooniliste ideede teenistusse. Kuid tahaks uskuda, et see on alles algus – suurepärane algus, kus kaosesse sattunud vastane on sattunud võõrale lahinguväljale ning näib tõesti uskuvat, et väike eelvägede kokkupõrge oli sõja pealahing.

1 Jüri Adams. Riigikogu kui silmakirjalikkuse tsirkus. Delfi, 8. 10. 2014.

1 kommentaar:

  1. See, et president võttis selle seaduse rekordkiirelt vastu võttis, on väga kõnekas. Ükski teine seadus ei ole talle nii tähtis tundunud (ei laste kaitset puudutav, vaesust likvideeriv vms). Poliitmaffia oli selle seaduse juba sisuliselt vastu võtnud, käis vaid väike näitemäng.

    Seega: rahva poolt mitte valitud president võttis rekordkiirusel vastu seaduse, mida rahvas ei toeta. Welcome to Estonia!

    VastaKustuta